Minek, 25.06

Ühel juunikuu ennelõunal kogunes Tallinna lennujaama 11 suurte seljakottidega tegelast koos mõnede sõprade-saatjatega, sihiks kauge ja oma segaste sündmustega omajagu küsimusi tekitav Kõrgõzstan. Aga me teadsime, et päris normaalne inimene niikuinii üle kaljuserva ei roni; et mägipiirkonnad kipuvad üldse sageli rahutud olema; ja sedagi, et kusagil kõrgemal, kus peagi lumi hakkab, segajaid ei ole. Ja nii tõmbasimegi rihmad kinni ja lendasime Biškekki, kuhu jõudsime järgmise päeva varahommikuks.




Kogesime kohe, et legendid sellest, kuidas Han-Tengril ümberläinud teepott (või oli see siiski mustikakissell?) Eesti alpinistid laviinist päästis, elavad Biškeki bussijuhtide seas siiamaani. Magasime, käisime turul toiduaineid ostmas, ja nii see päev läkski. Õhtuks sõitsime Ala-Archa rahvusparki, kus panime jõe äärde püsti oma esimese laagri.


Järgmisel päeval võtsime igaüks kogu oma kahe nädala kola selga, millele instruktor Ivan veel lahkelt natuke ühisvarustust juurde lisas, ja hakkasime astuma - 6 kilomeetrit eemal ja 1200 meetrit kõrgemal oleva Ratseka hüti poole. Kiirematel kulus pärale jõudmiseks veidi alla kuue tunni. Aga kõik pidid vähemalt korraks ennast pelgalt mugava turistina tundma - siis, kui mingil hetkel tuli kiirete sammudega tagant Slava, kes kandis üles meie toidukraami. Slava tuli viiekümnekilose kotiga, käimiskeppideta, jalas lahtise kannaga plätud. Ja läks niimoodi ka väga järsust tõusust üles, jättes meid paarkümmend kilo kergemate kottidega seljataha higistama.

Esimesed neli kilomeetrit ei olnudki väga rasked. Kuid siis tuli võtta kolm järjestikust tõusu, mis umbes kilomeetri jooksul andsid poole kogu võetavast kõrgusest. Kohati muutus see päris raskeks, aga igaüks meist vinnas oma koorma kangekaelselt kohale.

Õnneks tuli seejärel puhkepäev, mille sisustasime väikese kaljuõppuse ja paari huvitava meeskonnamänguga.

Utsitel 1B, 29.06, kõik koos

Aklimatiks käisime ülejärgmisel päeval pärast laagrisse jõudmist "õpetaja" mäel. Üllar ütles, et endise N Liidu kõrgeim 1B (4527m), aga Ivan väitis, et on siiski veel kõrgemaid. Kohale on saabunud ka meie teine instruktor, Aleksander.

Midagi eriti keerulist ei olnud - kohe laagriplatsi juurest hakkas rada piki rusunõlva üles minema. Alustasime hommikul umbes kell kaheksa. Kuussada meetrit kõrgemal jõudsime rusunõlvalt harjale, nähtavale ilmus päike. Samuti ilmus välja mobiililevi, mida puhkepauside jooksul ära kasutati. Harjal tuli tõusta veel 500 meetrit, selle esimeses pooles läks lumiseks - suhteliselt kõva, jäine lumi, kuhu tuli varbaid sisse taguda. Ivan ütles, et ta ei ole kunagi selles kohas lund näinud, isegi mitte talvel. Kasse meil ei olnud kaasas, aga hari ei olnud ka liiga keeruline. Tõusime edasi ja jõudsime tipuharjani, mis keeras peaaegu 90 kraadi paremale ja tõusis tipuni veel 200m. Harjal puhus mõnus tuuleke, vasakul olid suured lumekarniisid ja ka harjal olid kohati suured hanged, kuhu võis sisse vajuda. Umbes harjale jõudmise hetkest muutus ilm viletsamaks, jäime pilve sisse. Tipus olime umbes kell 1230. Näksisime seal kaasavõetud kraami ja osad saatsid sõnumeid. Mina plaanisin blogisse teate saata siis, kui oleme taas rusunõlva alguses ja laskumine on peaaegu läbi. Paraku püsis pilvine ilm kogu laskumise vältel ja mobiililevi enam ei antud. Laskumine võttis aega paar tunnikest ja peale väikeste libisemiste lumisel harjal ei juhtunud suurt midagi. Esimene tipp oli kõigil edukalt tehtud.

Baitšetšekei 2A, 01.07, grupp A

Järgneb Üllari ja Tiina kirjeldus tõusust Lumikellukesele (4515m):

Baitšetšekei 4515 m, 2A
Selleks, et Baitšetšekei marsruudi algus üles leida, on vaja minna peaaegu oru lõpuni. Seal on teerajast paremal pool suur kivi mälestustahvlitega, paarkümmend meetrit edasi, vasakul pool rada, on teine suur kivi. Selle tagant lähebki tee üles Baitšetšekei suunas. Marsruudi tõusu- ja laskumisrada on sama. Alguses on liikumine mööda head ja kindlat kivipinda, hiljem tuleb astuda mööda lumist liustikukeelt. Tõus on küllaltki järsk. Kassid võib alla panna – saab lihtsamalt ja mugavamalt edasi. Lõpuks jõutakse kaljude alla. On jäänud veel umbes 40 meetrit mõnusat ronimist. Kaljulõigu läbimiseks on vaja 50 meetrit köit, komplekt klemme, mõned slingid ja ekspressid. Esimene viib köieotsa üles, teeb 2-3 vahejulgestuspunkti ja teised tõusevad haaratsi abil. Haaratsiga tõusmisel ja kaheksaga laskumisel peab tähelepanelik olema – lahtisi kive on palju.

Seetõttu ei tohi köit raskelt koormata, et see kive alla ei tõmbaks.

Viimane laskuja seob kaks köit kokku ja laskub topeltköiel. Statsionaarset laskumispunkti tipus ei ole. Selle peab ise tegema. Laskumise ajaks on lumekoorik pehmeks sulanud ja inimest enam ei kanna. Tuleb olla ettevaatlik, et põlvini läbi lume vajudes selle all voolavasse vette ei satuks või jalgu ära ei väänaks, sest jalg jääb lumme kinni aga keha liigub hooga edasi. Päeva lõpuks on saapad märjad. Järgmine päev võiks olla puhkepäev, et saaks varustust kuivatada.

Marsruudi kestus on umbes 8-10 tundi, väljumisaeg hiljemalt kell kuus hommikul.
Kui Utšiteli 1B on mõeldud aklimatiseerumise tipuks, siis Baitšetšekei 2A sobib hästi enda „lahtikäimiseks“.

Boks 2A, 01.07, grupp B

Lia jutustab:

Strateegilised andmed: Boks, 2A, 4240 m, tipus 1. juulil 2010 kell 18:06 Annemai, Ivan, Kaupo, Lermo, Madis, Olavi ning Lia. Marsruudil 14 tundi!!!
Boksi puhul oli tegu tipuga, mille lumekarniisi võisime igal hetkel telgiukselt kiigata ning ühel äikesetormisel ööl jõudis nii mõnigi mõelda võimaluse üle olla tunnistajaks selle alla kukkumisele. Õnneks viimast ei juhtunud ja ripub see seal endiselt.

Marsruudi algusesse jõudmiseks tuli läbida hiljem üsna koduseks saanud moreeninõlv ning ületada 500 m liustikku, viimane kogu sats ühes seongus, nagu kästud. Turism igatahes sellega lõppes, sest Ivan soovitas vait olla ja fotoaparaadid kotti toppida.

55-kraadine tüütu rusunõlv muutus üsna pea lumiseks. Selle hooaja lumerohkus sai edaspidigi meie tegudes määravaks – mõjutades liikumiskiirust, marsruudi valikuid ja ka tagasipöördumisi. Harjale jõudmiseks tuli seekord panna neli pikkust tugiköit. Mõnesaja meetri pärast mõned meetrid laskumist ja jõuame väidetavalt võtmelõiguni. Hiljem selgub, et ees ootab veel marsruudi raskeim lõik ja lõpetuseks sein, mida nähes pidavat Ivani sõnade kohaselt 10-st grupist 7 tagasi pöörduma. Võtmelõik on umbes 8 m žumaaritamist ja seejärel kohe laskumine - esialgu tundub, et põhjatusse auku, lõpupoole on võimalik isegi kassidega kivi kriipida. Ühes hilisemas olukorras küsib Ivan haarava kasutamise kohta laskumisel: „Kas teid Eestis õpetatakse nii?“ Madis laskub viimasena topeltköiega, ühe slingi jätab üles tulevastele põlvedele. Aega on kulunud juba 6 tundi, lõuna on käes ja päike kadunud. Oleme aeglased, ilmselt liiga aeglased, sest Ivan on selgelt närviline, ent jääb kõigest hoolimata viisakaks.

Edasi kulgeb teekond harjal järjest tihenevas udus kuni otsustava seinani. Teisel katsel õnnestub esironijal sealt üles saada. Kui enamus on end üles vinnanud, kommenteerib Ivan, et ta vist hakkab juba eestikeelsest ropendamisest aru saama.

Viimase kaljulõigu läbime lumesajus, tipuni viib 30 m lumist rada, sadu tugevneb, lisandub äike. Tippu jõudmist ei jõua suurt nautida, sest Ivan karjub juba kaugelt: „Ruttu alla, enne kui mõni veel surma saab!“ Kui mul vöökoha ümbrus surisema hakkab, saan ta murest aru küll ja ka sellest, et mõistlik oleks vist kott koos kahe kirkast piksevardaga mõneks ajaks maha visata.

Laskume rususesse kuluaari (1B) ja kell 21 oleme laagris tagasi. Üllar ja Aleksander on laagrit ääristaval moreeninõlval sooja teega vastas. 14 tundi marsruudil – täiesti õigustatud on küsimus, et no mida te seal nii kaua tegite?! Vastus - oli väga mitmekülgne ja huvitav marsruut;)

Äikeseline tipp 1. juulil 2010 vääriks meie grupi poolt küll tipunime eestistamist Digiboksiks;)

Oleg Koševoi 2B, 03.07, grupp A

Ajaloo huvides üks haruldane kaader OK (4300m?) mäe otsa ronimisest.

Kuna üle-eelmisel päeval saime aru, et lund on ikka mäes hirmus palju ja grupp A-l läks Baitšetšekeil käik palju kiiremini kui grupp B-l digiBoksi tegemine, siis mängiti asjad nii, et B läks järgmiseks väga lähedasele Ratsekale ja A nõks kaugemal (aga algselt plaanitud Pavlik Morozovist palju lähemal) asuvale OK-le. Mismoodi neil seal täpselt läks, ei ole laiemale avalikkusele teada (ja keegi ei kirjuta ka), aga tippu nad jõudsid ja rääkisid pärast peamiselt ümmargustest vastikutest lahtistest veerevatest kividest.

Ratseka 2B, 03.07, grupp B

Kirjutab Olavi:

Ratseka, 2B marsruut ja kaljune, tipp ca. 3970 m. See oli siis B-grupi kolmas tipp ja sai seal käidud kolmandal juulil. Startisime võrdlemisi hilja, mäletamistmööda kell 8 hommikul. Põhjus oli lihtne - siis on kaljud soojemad ning mõnusam ronida. Tõus mäe alla kulges mööda tuttavat Ak-Sai liustiku külgmoreeni. Pisut enne moreeniseljandiku lõppu keerasime vasakule ja tegime väikese traaversi Ratseka nõlval ning liikusime põhjaharja alla. Traavers oli lihtne kuid üks jäine koht võttis juba jalad võdisema :)

Harja alt tuli siis esimene raske koht ja köietamine. Alustasime kümne paiku. Instruktor Ivan läks siis altjulgestusega ronima ning Olavi tegi julgestust. Terve köietäis sai välja pandud ning ülejäänud grupp tegi praktilisi harjutusi parema käega ehk siis shumaaritas üles. Edasi liikusime kuni tippu köies, kas siis halduvalt või samaaegselt julgestades. 

Liikumine enamvähem kogu aeg harjal, vahel põiked ühele või teisele poole. Varasemad treeningud ning meeskonnatöö harjutused andsid tunda - liikumine oli kiire ja sujuv, koostöö toimis. Vaid ühel korral tekkis rumal situatsioon, kus teine köis saabus kõige viimasena ning kogu seltskond lihtsalt ootas. Kannatlikult. Kuid see-eest veidi närviliselt. Tippu jõudsime umbes kell üks. Ilm oli ilus ja päikeseline, kaljud olid tõesti soojad ning hea oli olla. Minu jaoks üks meeldivamaid marsruute. 

Laskumine tipust samuti köitega, tegime kolm tugiköit ja jõudsime kuluaari. Laskumine oli mõnusalt vahelduv, 50-90 kraadised kaljunõlvad kuid hoidmiskohti oli palju. Kuluaarist edasi oli juba lihtne tagajalgade töö, alguses küll väga järsk kivipudi aga hiljem juba jämedam rusu. Tagasi laagrisse ikka mööda sedasama tuttavat külgmoreeni.

Korona II 2A, 07.07, A ja B koos

Korona hütist olid meil marsruutide osas suured plaanid - teha kahe grupi peale Korona I (3A), Korona II-III traavers (3A) ja Izõskatel (2A). Et aga lund oli palju ja ilmad nigelad, otsustas treenerite konsiilium üritada ainult Korona II-III traaversit, kõik üheskoos.

Päev varem asusime teele "Hotell Koronasse" - plekkmajakesse Korona jalamil. Läksime Ratsekast lõuna paiku jällegi liustiku kõrvalt moreeni pidi üles ja siis pikki liustikku kahe seonguna hüti poole, mis asetses umbes 3800m kõrgusel. Väga palju aega selleks ei läinudki, saime õhtul veel rahulikult ennast sisse seada - ühed telgiaseme puhastada, teised magamislavatsil paremad kohad välja võidelda. Lisaks kindlustasime hüti serva täiendavate kividega, sest Ivan pidas seda vajalikuks. Seejärel oli võimalus tutvuda hütti jäetud populaarteaduslike ajakirjadega, imetleda Vaba Korea käegakatsutavas kauguses olevat lumist seina (mis tegelikult oli siiski tubli poolteist kilomeetrit üle liustiku) ja magama kobida.

Mäletamist mööda öösel kell neli startisime. Olime kartnud kõva külma. Aga ei, oli hoopis soe ja väga selge ilm. Paksude kinnaste asemel jätsin kätte ainult nahast töökindad ja riietuse valisin ka omast arust suhteliselt õhukese, aga kui astuma hakkasime, kippus ikka pigem liiga soojaks minema. Ilma suuremate peatumisteta rühkisime lihtsast lumisest nõlvast üles. Paremal käel oli Izõskateli hammas, aga meie hoidsime rohkem vasakpoolse harja lähedusse. Olime tõusu lõpuks põhjapoolsetest mägedest kõrgemal ja võisime näha kauguses laiuvaid steppe, sest ka päike hakkas välja tulema.

Korona kaljuse osa ees on bergšrund, mis paremal on üsna suur, vasakul aga kergesti ületatav. Seejärel tõusis ca 50-kraadine lumine nõlv sada-kakssada meetrit kaljudeni. Tavaolukorras oleks seal pidanud olema jäänõlv, seekord oli jää meetrise lume all. Ivan ja Aleksander pidasid sellist kooslust äärmiselt ohtlikuks - esialgu oli lumi kõva, aga päeval lume sulades oleks laviinioht väga suur. Parasjagu oli asi sellest veel kaugel - päike veel üle Korona ei paistnud ja üldiselt tuli siin üleval juba varbaid vastu jääd taguda, et külm ei hakkaks. Panime lumenõlvale köisi, aga seda tööd jätkus üsna vähestele. Jääpuuride paigaldamiseks tuli enne kaevata suured augud lumme, et üldse jääni jõuda. Kõik köied kulusid ära, et saada Korona II ja III tornide vahele, sealt läks veel üks köietäis ja olime II torni otsas, kus ruumipuudusel käisime kahes jaos.

Ja oligi allaminek - kolmanda tornini oleks läinud veel paar tundi, aga seda aega meil Ivani arvates ei olnud. Niisiis jäi saavutuseks II torn, mis üksikuna on 2A marsruut - suhteliselt lihtne minek ilma eriliselt keeruliste etappideta. Tulime tugiköisi pidi alla ja marssisime hütti tagasi. Oli tõesti juba soe, kohati vajusime päris sügavale lumme. Küllap oli Ivani arvamus põhjendatud. Tagasiteel nähti müütilisi lumeleopardi jälgi, mille ehtsuses arvamused lahknesid - olevat liiga väiksed ja äkki üldse hoopis Ivani omad.

Tagasi hütis olime varakult - umbes keskpäeval. Siin kuivatasime natuke oma varustust ja toimus minu sünnipäeva suurejooneline tähistamine, mille jaoks oli alt kaasa toodud nii söödavat kui joodavat ja ka küünlaid kokku ei hoitud.

Lasime palavaks läinud päikesel end natuke turgutada ja tulistasime siis veelgi allapoole, Ratsekasse. Liustik oli pudedaks muutunud ja nii mõnigi kord sai puusani sisse vajuda. Olulisi takistusi siiski ei esinenud ja õhtuks vaatasimegi Koronat juba poolteist kilomeetrit madalamalt.

Viimane marsruudiüritus ja lõpetamine

Otste kokkuvõtmine jääb Olavile:

Peale Korona tippu tuli meil Ratseka laagris kolm päeva puhata (loe: halba ilma kannatada). Mingit märkimisväärset tegevust ei organiseeritud, peamiselt jutustasime, lugesime raamatuid ja elasime söögist-söögini. Õnneks toimis toitlustamine rahustava perioodilisusega ning piisavalt tihti, et väga igav ei hakanud. Et meie ellu veidi elevust tuua, võtsid Madis ja Kaupo ette laskumise Ala-Archa hotelli, et seal jalgpalli MM finaali jälgida. Meie saime siis põnevusega tulemusi oodata.

Viimaks koitis üks hommik, kus ilm oli vähem halb kui varem ning sai ette võetud üritus nimega Utsitel-Baitsetsekei traavers 2B. Väljumine hommikul üsna vara ja tõus Utsitelile kulges juba mööda tuttavat rada. Seekordne tõus läks juba märksa kiiremini, kui esimene, kui mu mälu ei peta siis ca. 4 tunniga olime tipus. Seekord oli mäel lumepiir veelgi madalamale nihkunud ning kõrgemal oli lund juba päris palju. Samas oli lumi enamasti sellise hea konsistentsiga, et läbi ei vajunud aga astmeid polnud siiski vaja taguda. Tipus pildistasime ja vahtisime nagu ikka, asjatundlikumad vaatasid üsna kõhklevalt järsku harja, mis Baitsetsekei suunas läks.

Siiski otsustasid instruktorid, et proovime. Köied harutati lahti ja kassid pandi alla. Ivan läks esimesena ning teised riburadapidi järgi. Esimese suurema karniisi juures (~100m tipust) tekkis tagasihoidlik küsimus: "Kas ikka tasub?" Et otsustamine veidi lihtsam oleks, võttis instruktor Sasha oma kirka ja sudis harjalt veidi lund allapoole liikuma. Ei läinudki kaua aega, kui allaveerevast lumest sai tubli laviin, mis üle terve oru mürises. Tegime üsna üksmeelselt 180 kraadise pöörde ja ukerdasime Utsiteli tippu tagasi. Laskumine läks kiirelt ja tegelikult nagu ei olnudki väga kahju.

Nõnda jõudiski kätte laagri viimane päev. Pakkisime kiirelt kotid ja kimasime alla Ala-Archa poole. Kes kui kiirelt jaksas. Hotelli juures sai veidi puhatud ning esimesi tsivilisatsiooni mõnusid (õlu&jäätis) nauditud. Seejärel võtsid ärksamad alpinistid ette tõusu alpinistide kalmistule. See asus Ala-Archa keskusest veidi eemal mäenõlval, sinna oli tegelikult üksjagu ronimist. Kalmistu oli päris kena ja korras, mälestusmärgid soliidsed ja peaaegu igaühel ka hukkunu pilt. Otsisime sealt ka ühe eestlase nime, kuid ei leidnud. Võtsime hukkunute mälestuseks veidi hundijalavett ning laskusime tagasi Ala-Archa keskusesse.

Juba oligi meile vastu tulnud buss, mis meid Bishkekki sõidutas. Saabusime juba tuttavasse ja väga kodusesse kodumajutusse. Õhtuprogrammis oli pidulik bankett ühes veidi euroopalikumas restoranis. Tegelikult oli see märksa enam slaavipärane, kui euroopalik, kuid sellegipoolest igati meeldiv ning üldse mitte pealetükkiva õhkkonnaga. Meeleolukas õhtu arenes söökide-jookide, toostide ning sõnavõttude saatel. Üllar tegi tänuväärset tööd selle nimel, et meil igav ei hakkaks ning me olime selle eest ütlemata tänulikud. Lõppes kõik see üsna öösel, magama saime vast kahe paiku öösel.

Eelviimasel päeval oli programmis ekskursioon Bishkeki linnas. Teejuhiks oli meil kokk Zenja. Alustasime linnaga tutvumist suurimal turul - nimeks Oš ja kõige aasialikum seal linnas. Paraku olustik siiski päris aasiamaade õhkkonda välja ei anna kuid mõneti erinev meie Balti jaaama turust siiski. Ning suur oli see turg tõesti. Ja kaubandus oli turu ametlikest piiridest märkimisväärselt välja valgunud ning kauplemine toimus ka ümberkaudsetel tänavatel. Sai seal päris mitu tundi ringi kolatud, kuumust oli palju (35-37 C) kuid seda oli kerge taluda sest õhk on kuiv.

Peale turgu jalutasime linnas ringi ning võtsime suuna idamaise köögiga restoranile, millel nimeks Jalal-Abad. See oli igati viisakas koht, mida pidasid musulmanid. Minu tagasihoidliku hinnangu kohaselt sain seal elu parima lambaliha-elamuse osaliseks. Õhtu eel külastasime veel Kõrgõzstani ajaloomuuseumi. Seal oli kolmel korrusel esitatud riigi ajalugu. Kõige kõrgemal nn. vanaaeg, esimestest kiviaja leidudest kuni NL'i ajastuni. Teisel korrusel siis nõuka ajastu. Sellist punaskulptuuride kogu polnud me varem kusagil näinud. Esimesel korrusel aga nn. taasiseseisvumise periood. Juba olid sinna välja pandud viimase riigipöörde (toimus aprillis!) mälestusmärgi kavandid. Taolist monumentaalkunsti väljapanekut polnud me samuti varem näinud. Kodumajutuses toimus viimane (selleks korraks :) pidulik õhtusöök ning alpinistide raamatute kättejagamise tseremoonia. Magama saime vist kesköö paiku. Viimased unetud kahetsesid sügavalt, et kõik see taaskord nii ruttu otsa sai ning tagasi minema peame. Lennujaama sõidu äratus oli kell kolm öösel.

Viimane mainimisväärne seiklus toimus meil Bishkeki rahvusvahelises lennujaamas nimega Manas. Nimelt arvas turvakontrolli noorsand, et meie käsipagasis olevad köied on ütlemata ohtlikud relvad ega tahtnud meid kuidagi lennukile lasta. Nõnda siis tuligi meil need sinna jätta. Õnneks olid teised lennujama töötajad märksa enam inimesed ning leppisime Aerofloti töötajatega kokku, et köied jäävad nende juurde hoiule ning meie instruktor Ivan saab need hiljem sealt kätte. Nõnda ka juhtus. Edasine sõit Tallinna kulges ilma igasuguste viperusteta. Kodumaal oli olla nii tavaline. Et mitte öelda igav.