Strateegilised andmed: Boks, 2A, 4240 m, tipus 1. juulil 2010 kell 18:06 Annemai, Ivan, Kaupo, Lermo, Madis, Olavi ning Lia. Marsruudil 14 tundi!!!
Boksi puhul oli tegu tipuga, mille lumekarniisi võisime igal hetkel telgiukselt kiigata ning ühel äikesetormisel ööl jõudis nii mõnigi mõelda võimaluse üle olla tunnistajaks selle alla kukkumisele. Õnneks viimast ei juhtunud ja ripub see seal endiselt.
Marsruudi algusesse jõudmiseks tuli läbida hiljem üsna koduseks saanud moreeninõlv ning ületada 500 m liustikku, viimane kogu sats ühes seongus, nagu kästud. Turism igatahes sellega lõppes, sest Ivan soovitas vait olla ja fotoaparaadid kotti toppida.
55-kraadine tüütu rusunõlv muutus üsna pea lumiseks. Selle hooaja lumerohkus sai edaspidigi meie tegudes määravaks – mõjutades liikumiskiirust, marsruudi valikuid ja ka tagasipöördumisi. Harjale jõudmiseks tuli seekord panna neli pikkust tugiköit. Mõnesaja meetri pärast mõned meetrid laskumist ja jõuame väidetavalt võtmelõiguni. Hiljem selgub, et ees ootab veel marsruudi raskeim lõik ja lõpetuseks sein, mida nähes pidavat Ivani sõnade kohaselt 10-st grupist 7 tagasi pöörduma. Võtmelõik on umbes 8 m žumaaritamist ja seejärel kohe laskumine - esialgu tundub, et põhjatusse auku, lõpupoole on võimalik isegi kassidega kivi kriipida. Ühes hilisemas olukorras küsib Ivan haarava kasutamise kohta laskumisel: „Kas teid Eestis õpetatakse nii?“ Madis laskub viimasena topeltköiega, ühe slingi jätab üles tulevastele põlvedele. Aega on kulunud juba 6 tundi, lõuna on käes ja päike kadunud. Oleme aeglased, ilmselt liiga aeglased, sest Ivan on selgelt närviline, ent jääb kõigest hoolimata viisakaks.
Edasi kulgeb teekond harjal järjest tihenevas udus kuni otsustava seinani. Teisel katsel õnnestub esironijal sealt üles saada. Kui enamus on end üles vinnanud, kommenteerib Ivan, et ta vist hakkab juba eestikeelsest ropendamisest aru saama.
Viimase kaljulõigu läbime lumesajus, tipuni viib 30 m lumist rada, sadu tugevneb, lisandub äike. Tippu jõudmist ei jõua suurt nautida, sest Ivan karjub juba kaugelt: „Ruttu alla, enne kui mõni veel surma saab!“ Kui mul vöökoha ümbrus surisema hakkab, saan ta murest aru küll ja ka sellest, et mõistlik oleks vist kott koos kahe kirkast piksevardaga mõneks ajaks maha visata.
Laskume rususesse kuluaari (1B) ja kell 21 oleme laagris tagasi. Üllar ja Aleksander on laagrit ääristaval moreeninõlval sooja teega vastas. 14 tundi marsruudil – täiesti õigustatud on küsimus, et no mida te seal nii kaua tegite?! Vastus - oli väga mitmekülgne ja huvitav marsruut;)
Äikeseline tipp 1. juulil 2010 vääriks meie grupi poolt küll tipunime eestistamist Digiboksiks;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar