Peale Korona tippu tuli meil Ratseka laagris kolm päeva puhata (loe: halba ilma kannatada). Mingit märkimisväärset tegevust ei organiseeritud, peamiselt jutustasime, lugesime raamatuid ja elasime söögist-söögini. Õnneks toimis toitlustamine rahustava perioodilisusega ning piisavalt tihti, et väga igav ei hakanud. Et meie ellu veidi elevust tuua, võtsid Madis ja Kaupo ette laskumise Ala-Archa hotelli, et seal jalgpalli MM finaali jälgida. Meie saime siis põnevusega tulemusi oodata.
Viimaks koitis üks hommik, kus ilm oli vähem halb kui varem ning sai ette võetud üritus nimega Utsitel-Baitsetsekei traavers 2B. Väljumine hommikul üsna vara ja tõus Utsitelile kulges juba mööda tuttavat rada. Seekordne tõus läks juba märksa kiiremini, kui esimene, kui mu mälu ei peta siis ca. 4 tunniga olime tipus. Seekord oli mäel lumepiir veelgi madalamale nihkunud ning kõrgemal oli lund juba päris palju. Samas oli lumi enamasti sellise hea konsistentsiga, et läbi ei vajunud aga astmeid polnud siiski vaja taguda. Tipus pildistasime ja vahtisime nagu ikka, asjatundlikumad vaatasid üsna kõhklevalt järsku harja, mis Baitsetsekei suunas läks.
Siiski otsustasid instruktorid, et proovime. Köied harutati lahti ja kassid pandi alla. Ivan läks esimesena ning teised riburadapidi järgi. Esimese suurema karniisi juures (~100m tipust) tekkis tagasihoidlik küsimus: "Kas ikka tasub?" Et otsustamine veidi lihtsam oleks, võttis instruktor Sasha oma kirka ja sudis harjalt veidi lund allapoole liikuma. Ei läinudki kaua aega, kui allaveerevast lumest sai tubli laviin, mis üle terve oru mürises. Tegime üsna üksmeelselt 180 kraadise pöörde ja ukerdasime Utsiteli tippu tagasi. Laskumine läks kiirelt ja tegelikult nagu ei olnudki väga kahju.
Nõnda jõudiski kätte laagri viimane päev. Pakkisime kiirelt kotid ja kimasime alla Ala-Archa poole. Kes kui kiirelt jaksas. Hotelli juures sai veidi puhatud ning esimesi tsivilisatsiooni mõnusid (õlu&jäätis) nauditud. Seejärel võtsid ärksamad alpinistid ette tõusu alpinistide kalmistule. See asus Ala-Archa keskusest veidi eemal mäenõlval, sinna oli tegelikult üksjagu ronimist. Kalmistu oli päris kena ja korras, mälestusmärgid soliidsed ja peaaegu igaühel ka hukkunu pilt. Otsisime sealt ka ühe eestlase nime, kuid ei leidnud. Võtsime hukkunute mälestuseks veidi hundijalavett ning laskusime tagasi Ala-Archa keskusesse.
Juba oligi meile vastu tulnud buss, mis meid Bishkekki sõidutas. Saabusime juba tuttavasse ja väga kodusesse kodumajutusse. Õhtuprogrammis oli pidulik bankett ühes veidi euroopalikumas restoranis. Tegelikult oli see märksa enam slaavipärane, kui euroopalik, kuid sellegipoolest igati meeldiv ning üldse mitte pealetükkiva õhkkonnaga. Meeleolukas õhtu arenes söökide-jookide, toostide ning sõnavõttude saatel. Üllar tegi tänuväärset tööd selle nimel, et meil igav ei hakkaks ning me olime selle eest ütlemata tänulikud. Lõppes kõik see üsna öösel, magama saime vast kahe paiku öösel.
Eelviimasel päeval oli programmis ekskursioon Bishkeki linnas. Teejuhiks oli meil kokk Zenja. Alustasime linnaga tutvumist suurimal turul - nimeks Oš ja kõige aasialikum seal linnas. Paraku olustik siiski päris aasiamaade õhkkonda välja ei anna kuid mõneti erinev meie Balti jaaama turust siiski. Ning suur oli see turg tõesti. Ja kaubandus oli turu ametlikest piiridest märkimisväärselt välja valgunud ning kauplemine toimus ka ümberkaudsetel tänavatel. Sai seal päris mitu tundi ringi kolatud, kuumust oli palju (35-37 C) kuid seda oli kerge taluda sest õhk on kuiv.
Peale turgu jalutasime linnas ringi ning võtsime suuna idamaise köögiga restoranile, millel nimeks Jalal-Abad. See oli igati viisakas koht, mida pidasid musulmanid. Minu tagasihoidliku hinnangu kohaselt sain seal elu parima lambaliha-elamuse osaliseks. Õhtu eel külastasime veel Kõrgõzstani ajaloomuuseumi. Seal oli kolmel korrusel esitatud riigi ajalugu. Kõige kõrgemal nn. vanaaeg, esimestest kiviaja leidudest kuni NL'i ajastuni. Teisel korrusel siis nõuka ajastu. Sellist punaskulptuuride kogu polnud me varem kusagil näinud. Esimesel korrusel aga nn. taasiseseisvumise periood. Juba olid sinna välja pandud viimase riigipöörde (toimus aprillis!) mälestusmärgi kavandid. Taolist monumentaalkunsti väljapanekut polnud me samuti varem näinud. Kodumajutuses toimus viimane (selleks korraks :) pidulik õhtusöök ning alpinistide raamatute kättejagamise tseremoonia. Magama saime vist kesköö paiku. Viimased unetud kahetsesid sügavalt, et kõik see taaskord nii ruttu otsa sai ning tagasi minema peame. Lennujaama sõidu äratus oli kell kolm öösel.
Viimane mainimisväärne seiklus toimus meil Bishkeki rahvusvahelises lennujaamas nimega Manas. Nimelt arvas turvakontrolli noorsand, et meie käsipagasis olevad köied on ütlemata ohtlikud relvad ega tahtnud meid kuidagi lennukile lasta. Nõnda siis tuligi meil need sinna jätta. Õnneks olid teised lennujama töötajad märksa enam inimesed ning leppisime Aerofloti töötajatega kokku, et köied jäävad nende juurde hoiule ning meie instruktor Ivan saab need hiljem sealt kätte. Nõnda ka juhtus. Edasine sõit Tallinna kulges ilma igasuguste viperusteta. Kodumaal oli olla nii tavaline. Et mitte öelda igav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar