Minek, 25.06

Ühel juunikuu ennelõunal kogunes Tallinna lennujaama 11 suurte seljakottidega tegelast koos mõnede sõprade-saatjatega, sihiks kauge ja oma segaste sündmustega omajagu küsimusi tekitav Kõrgõzstan. Aga me teadsime, et päris normaalne inimene niikuinii üle kaljuserva ei roni; et mägipiirkonnad kipuvad üldse sageli rahutud olema; ja sedagi, et kusagil kõrgemal, kus peagi lumi hakkab, segajaid ei ole. Ja nii tõmbasimegi rihmad kinni ja lendasime Biškekki, kuhu jõudsime järgmise päeva varahommikuks.




Kogesime kohe, et legendid sellest, kuidas Han-Tengril ümberläinud teepott (või oli see siiski mustikakissell?) Eesti alpinistid laviinist päästis, elavad Biškeki bussijuhtide seas siiamaani. Magasime, käisime turul toiduaineid ostmas, ja nii see päev läkski. Õhtuks sõitsime Ala-Archa rahvusparki, kus panime jõe äärde püsti oma esimese laagri.


Järgmisel päeval võtsime igaüks kogu oma kahe nädala kola selga, millele instruktor Ivan veel lahkelt natuke ühisvarustust juurde lisas, ja hakkasime astuma - 6 kilomeetrit eemal ja 1200 meetrit kõrgemal oleva Ratseka hüti poole. Kiirematel kulus pärale jõudmiseks veidi alla kuue tunni. Aga kõik pidid vähemalt korraks ennast pelgalt mugava turistina tundma - siis, kui mingil hetkel tuli kiirete sammudega tagant Slava, kes kandis üles meie toidukraami. Slava tuli viiekümnekilose kotiga, käimiskeppideta, jalas lahtise kannaga plätud. Ja läks niimoodi ka väga järsust tõusust üles, jättes meid paarkümmend kilo kergemate kottidega seljataha higistama.

Esimesed neli kilomeetrit ei olnudki väga rasked. Kuid siis tuli võtta kolm järjestikust tõusu, mis umbes kilomeetri jooksul andsid poole kogu võetavast kõrgusest. Kohati muutus see päris raskeks, aga igaüks meist vinnas oma koorma kangekaelselt kohale.

Õnneks tuli seejärel puhkepäev, mille sisustasime väikese kaljuõppuse ja paari huvitava meeskonnamänguga.