Kirjutab Olavi:
Ratseka, 2B marsruut ja kaljune, tipp ca. 3970 m. See oli siis B-grupi kolmas tipp ja sai seal käidud kolmandal juulil. Startisime võrdlemisi hilja, mäletamistmööda kell 8 hommikul. Põhjus oli lihtne - siis on kaljud soojemad ning mõnusam ronida. Tõus mäe alla kulges mööda tuttavat Ak-Sai liustiku külgmoreeni. Pisut enne moreeniseljandiku lõppu keerasime vasakule ja tegime väikese traaversi Ratseka nõlval ning liikusime põhjaharja alla. Traavers oli lihtne kuid üks jäine koht võttis juba jalad võdisema :)
Harja alt tuli siis esimene raske koht ja köietamine. Alustasime kümne paiku. Instruktor Ivan läks siis altjulgestusega ronima ning Olavi tegi julgestust. Terve köietäis sai välja pandud ning ülejäänud grupp tegi praktilisi harjutusi parema käega ehk siis shumaaritas üles. Edasi liikusime kuni tippu köies, kas siis halduvalt või samaaegselt julgestades.
Liikumine enamvähem kogu aeg harjal, vahel põiked ühele või teisele poole. Varasemad treeningud ning meeskonnatöö harjutused andsid tunda - liikumine oli kiire ja sujuv, koostöö toimis. Vaid ühel korral tekkis rumal situatsioon, kus teine köis saabus kõige viimasena ning kogu seltskond lihtsalt ootas. Kannatlikult. Kuid see-eest veidi närviliselt. Tippu jõudsime umbes kell üks. Ilm oli ilus ja päikeseline, kaljud olid tõesti soojad ning hea oli olla. Minu jaoks üks meeldivamaid marsruute.
Laskumine tipust samuti köitega, tegime kolm tugiköit ja jõudsime kuluaari. Laskumine oli mõnusalt vahelduv, 50-90 kraadised kaljunõlvad kuid hoidmiskohti oli palju. Kuluaarist edasi oli juba lihtne tagajalgade töö, alguses küll väga järsk kivipudi aga hiljem juba jämedam rusu. Tagasi laagrisse ikka mööda sedasama tuttavat külgmoreeni.
Liikumine enamvähem kogu aeg harjal, vahel põiked ühele või teisele poole. Varasemad treeningud ning meeskonnatöö harjutused andsid tunda - liikumine oli kiire ja sujuv, koostöö toimis. Vaid ühel korral tekkis rumal situatsioon, kus teine köis saabus kõige viimasena ning kogu seltskond lihtsalt ootas. Kannatlikult. Kuid see-eest veidi närviliselt. Tippu jõudsime umbes kell üks. Ilm oli ilus ja päikeseline, kaljud olid tõesti soojad ning hea oli olla. Minu jaoks üks meeldivamaid marsruute.
Laskumine tipust samuti köitega, tegime kolm tugiköit ja jõudsime kuluaari. Laskumine oli mõnusalt vahelduv, 50-90 kraadised kaljunõlvad kuid hoidmiskohti oli palju. Kuluaarist edasi oli juba lihtne tagajalgade töö, alguses küll väga järsk kivipudi aga hiljem juba jämedam rusu. Tagasi laagrisse ikka mööda sedasama tuttavat külgmoreeni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar