Päev varem asusime teele "Hotell Koronasse" - plekkmajakesse Korona jalamil. Läksime Ratsekast lõuna paiku jällegi liustiku kõrvalt moreeni pidi üles ja siis pikki liustikku kahe seonguna hüti poole, mis asetses umbes 3800m kõrgusel. Väga palju aega selleks ei läinudki, saime õhtul veel rahulikult ennast sisse seada - ühed telgiaseme puhastada, teised magamislavatsil paremad kohad välja võidelda. Lisaks kindlustasime hüti serva täiendavate kividega, sest Ivan pidas seda vajalikuks. Seejärel oli võimalus tutvuda hütti jäetud populaarteaduslike ajakirjadega, imetleda Vaba Korea käegakatsutavas kauguses olevat lumist seina (mis tegelikult oli siiski tubli poolteist kilomeetrit üle liustiku) ja magama kobida.
Mäletamist mööda öösel kell neli startisime. Olime kartnud kõva külma. Aga ei, oli hoopis soe ja väga selge ilm. Paksude kinnaste asemel jätsin kätte ainult nahast töökindad ja riietuse valisin ka omast arust suhteliselt õhukese, aga kui astuma hakkasime, kippus ikka pigem liiga soojaks minema. Ilma suuremate peatumisteta rühkisime lihtsast lumisest nõlvast üles. Paremal käel oli Izõskateli hammas, aga meie hoidsime rohkem vasakpoolse harja lähedusse. Olime tõusu lõpuks põhjapoolsetest mägedest kõrgemal ja võisime näha kauguses laiuvaid steppe, sest ka päike hakkas välja tulema.
Korona kaljuse osa ees on bergšrund, mis paremal on üsna suur, vasakul aga kergesti ületatav. Seejärel tõusis ca 50-kraadine lumine nõlv sada-kakssada meetrit kaljudeni. Tavaolukorras oleks seal pidanud olema jäänõlv, seekord oli jää meetrise lume all. Ivan ja Aleksander pidasid sellist kooslust äärmiselt ohtlikuks - esialgu oli lumi kõva, aga päeval lume sulades oleks laviinioht väga suur. Parasjagu oli asi sellest veel kaugel - päike veel üle Korona ei paistnud ja üldiselt tuli siin üleval juba varbaid vastu jääd taguda, et külm ei hakkaks. Panime lumenõlvale köisi, aga seda tööd jätkus üsna vähestele. Jääpuuride paigaldamiseks tuli enne kaevata suured augud lumme, et üldse jääni jõuda. Kõik köied kulusid ära, et saada Korona II ja III tornide vahele, sealt läks veel üks köietäis ja olime II torni otsas, kus ruumipuudusel käisime kahes jaos.
Ja oligi allaminek - kolmanda tornini oleks läinud veel paar tundi, aga seda aega meil Ivani arvates ei olnud. Niisiis jäi saavutuseks II torn, mis üksikuna on 2A marsruut - suhteliselt lihtne minek ilma eriliselt keeruliste etappideta. Tulime tugiköisi pidi alla ja marssisime hütti tagasi. Oli tõesti juba soe, kohati vajusime päris sügavale lumme. Küllap oli Ivani arvamus põhjendatud. Tagasiteel nähti müütilisi lumeleopardi jälgi, mille ehtsuses arvamused lahknesid - olevat liiga väiksed ja äkki üldse hoopis Ivani omad.
Tagasi hütis olime varakult - umbes keskpäeval. Siin kuivatasime natuke oma varustust ja toimus minu sünnipäeva suurejooneline tähistamine, mille jaoks oli alt kaasa toodud nii söödavat kui joodavat ja ka küünlaid kokku ei hoitud.
Lasime palavaks läinud päikesel end natuke turgutada ja tulistasime siis veelgi allapoole, Ratsekasse. Liustik oli pudedaks muutunud ja nii mõnigi kord sai puusani sisse vajuda. Olulisi takistusi siiski ei esinenud ja õhtuks vaatasimegi Koronat juba poolteist kilomeetrit madalamalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar